„Suur hirm“

Tuud ildaaigu juhtunut hirmsat luku miilde tulõtõh lõpõt teeda edimätse tsuvvakabla. Lõpõt kabla keertamisõ, ai tsuvvalõ taadõ ja pruuvsõ hindälle jalga, õt kas sai õks hüä. Oll küll hüä ja sobisi ka’ höste jalga. Tuuperäst naka-as teeda tsuvvakaplu kinni köütmä ja nakas kõrraga tõõsõlõ tsuvvalõ kapla tegemä. Õkva sis, ku vanamiis vahtsõ tsuvvaga jala põrmandullõ pand, kuuldu aho puult pokk. Midägi rohkõmb kuulmalda, keerot miis tsuvvakapla edesi. Varsti kuuldu jälki pokk ja viil pokk-pokk.
Teeda tekk ristimärgi ja kai appikutsvalt pühäse poolõ. Kai sis aho poolõ ja ütel: „Issänd jummal, kedä ma umah majah pelgä?“ Ja keerot edesi.
Kõrraga kostsõ jälki aho puult pokk-pokk, pokk-pokk ja viilkõrd kõva pokk. Vanamiis oll nii ku nuul pistü ja ussõst väläh. Väläh küll, a vahtsõ’ tsuvvakabla’ olliva’ pikä’ ja jäivä’ ust kinnivirotadõh ussõ vahõlõ, nii tõmsiva’ vanamehel jala’ alt. Täpselt tuulsamal aol ku vanamehe kõtt põrmandut puttõ, tull tälle miilde, õt noid pokkõ tekk les´o pääl hapnõv leeväkohetus.
Vaivalisõlt nakas teeda hinnäst üles ajama. A proomi sa hinnäst üles aia’ ku lävi om korgõ ja ussõ käepidõ viil korgõmbah. Viil inne ku teeda sai midägi ette võtta’, nii ku visati paaba ussõst sisse.
„Ruttu kinni, ruttu välisuss kinni!“ Rüükse paaba ja toet sälägi ussõ pööräle toest. Sääl saistõh näkk tä, õt teeda om nii ku viläkott põrmandul pikälde maah.
„Teedakõnõ, kiäki ai minno üle suunulga takah! Oi, kas tuu kiäki joudsõ ka’ siih ärä kävvü ja sullõ hädä tetä’?“ Hirmuga kumard paaba maaha teeda mano ja tahtsõ umma kallist vanamiist avtamma naada. A teeda tougas timmä kavvõm-ballõ ja küüsse: „Minkperäst su kitasniku viir ja liniku otsa' nii muadsõ’ ommava’? Kas sa paaba sis umma kitasnikku ja linkut üles tõmba-as ku sa läbi suunulga lätsit?“
„Tõmsi kül’, nii minneh ku ka’ tullõh, a tagasitullõh oll vaia s´ood suka hoita’ ja vaest vaosiva’ linigu otsa’ suuvette.“
„Kuulõ’, paaba, tõmba’ kõrrast taa tarõ uss vallalõ. Sa näet kül’, õt ma olõ tsuvvakaplu piti ussõ vaihõl kinni. Kül’ sa peräst ummi seikluisi kõnõlõt.“
Paaba tekk midä vaia ja nakas sis kõnõlõmma: „Tiiät teedakõnõ, vaest nuu’ olliva’ mu uma’ liniku otsa’, mia’ minno üle suu taka’ aiva’.“
„Midä sa no’ lorrad? Kuismuudu saiva’ su uma’ liniku otsa’ sinno üle suu takah aia’?“
„No jah, saiva’ kü’'. Küllä minneh hoij ma kitasnikku ja liniku otsõ katõ käega üleväh, a tagasitullõh oll vaia tõõsõ käega suka hoita’. Vaest vaiuvagi’ sis kitasniku viir ja liniku otsa’ vette ja saivä hämmest. No muidogi naksiva’ minu uma’, hämmest saanu’, liniku otsa’ vasta kumkidõ siiri ropsma. Midä rutõmbidi ma käve, tuud kõvõbahe ropsõva’ ka’ liniku otsa’ vasta kumku siiri. Ku ma saisi, sis kattõ ka’ ropsminõ ärä. Viimäte joosi nii ku ull, hindäl hing langaga kaalah. Joosi viimätsest joust kooni’ joudsõ tarrõ ja löüdse sinno siist põrmandult maast. A minkperäst sa' siih põrmandu pääl maah ollit ja tsuvvakabla’ ka’ viil ussõ vahelõ pannit?“
„Ah, ma niisama... Sa kõnõlõ’ paremb, midä sääl küläh ka’ uudist oll?“