Alatskivilt Mikitamäele, peapesu ja hääletajatega

Alatskivi loss koos giidi ja tornikestega oli programmis laupäeva hommikul. Harisime end ja otsisime taskulambi valguses kummitust. Sisustasime seda maja veidike ka oma käe järgi. Leidsime üles 8 torni ning igatsesime oma Alfredit, kes meilegi sellise 103 toalise lossi ehitaks, mida siis sisustada saaks. Ideedest meil puudu ei tuleks ja igav kindlasti poleks. Pealegi julgustas meid (1,85 m ja 1,72 m) seik, et Alfred oli pisike poiss ja armastas oma korpulentse kaasa süles istuda. Sõitsime läbi Kolkja külast ja läbisime kolgata tee Tartu poole. Otsisime dushi Tartu linnast - mis te arvate kas leidsime? Õige, ei leidnud. Ujusime võrratus Kiidjärves ja õppisime järves ilma seebita pead pesema.

Teatud isiklikel põhjustel kiitsime korduvalt Marko Märtini kaardilugejat (nimi meil meelde ei tulnud) – ta saab oma ametiga väga hästi hakkama! Meie kaardiga mitte alati. Neid teid - oh neid käänulisi kõrvalteid - neid otseühendusi!

Taevaskojas nägime vaskussi ja astusime talle isegi vist kaks korda peale – oi ma kiljatasin, olin järjekorras kolmas.

Teel võtsime peale hääletajad. Tervelt kaks tükki – viisime nad kella viieks sünnipäevale, kuhu nad tahtsid alles pimedas ja jala ja kõige viimasena jõuda. Nad olid suutnud enne meid kõikidele "ei" öelda, aga vaat meile ei suutnud. Tegid isegi Arnold Oksmaa seksikat puusanõksu ja katsid oma kaasasolevad pudelid meie tungival nõudmisel korgiga. See koht, kuhu me sõitsime, oli ühe katlamaja torni vahetus läheduses. Sünnipäevalaps meid eriti näha ei tahtnud ja seetõttu sõitsime edasi.