Peko

Peko on seto rahvausundis viljakusjumal. Viljasalves seisnud tahmunud Peko oli puupakust raiutud primitiivne inimtorso, kelle pealaele uuristatud augukestes põletati ohvriannina küünlaid. Kõige tuntum ja oli Peko Mokroluga nulgas, st. Obinitsa ümbruses. Pekot koguneti austama aastas kaks korda ühistele pidudele. Kevadisel peol, mis leidis aset pärast kevadist külvi, osalesid asjaosaliste peredest peremees ja perenaine. Pidu korraldati ühiselt: odrad peoõlle pruulimiseks koguti kokku varem, toit aga võeti kaasa. Pekole pühendatud teine pidu peeti sügisel ning selles osalesid ainult mehed. Võõraste eest hoiti Pekot salajas.

Pekojumalat esindas inimesekujuline puust (teiste kinnitusel vahast) kuju, mis liikus kindlas perede ringis igal aastal uude kohta. Uue peremehe valimine toimus sügisesel peol ja vaid meeste seltskonnas. See sündis varem nn. vereliisuga. Kogunenud vastu ööd peo korraldaja poole, sõid mehed igaüks oma leivakotist, pöörates teiste poole selja. Seejärel paluti Pekolt kaitset kogu oma talule, viljale ja karjale. Vereliisk seisnes selles, et mehed jooksid õuele ja hakkasid rüselema, aga ka üksteise eest üle aia hüppama. Kellel seejuures esimesena veri välja tuli, see oligi järgneval aastal Peko-peremees. Hilisemal ajal asendas vereliisku uue peremehe valimine küünlatulega. Peko vastne omanik võttis Peko kuju valge lina sees kaasa. Ta võis aasta läbi Pekot oma talus hoida ning tema ülesanne oli korraldada järgnev praasnik.

Eesti Rahva Muuseumis on üks materiaalne Peko, umbes poole meetri kõrgune rohmakalt tahutud puust nukk. See Peko kuju pärineb Krantsova külast ning peremees, kes kuju muuseumile kinkis, ei mäletanud, et peres oleks üldse Pekot mingil moel austatud. Mokroluga nulga Peko kuju, tegeliku kultuse objekti saatus on senini teadmata.

Setu viljakusjumala Peko kuulumine väga vanasse, kristluse-eelsesse usundisse on väljaspool kahtlust. Seda nime tundsid nii karjalase (Pellon Pekko) kui ka vadjalased (Riihi-Pekka). Pekokultusele leiduvad paralleelid ka mordva, udmurdi ja mari usundis.