Pidu juba läbi, pidu alles algab

Kui Mikitamäele jõudsime, oli selleaastane Ülemsootska juba valitud. Inara valiti taas sellesse tänuväärt ametisse ja nagu meile seal öeldi, "tuleb talle au anda - ikkagi aasta ema". Meiegi kummardame. Näe need kured!

Mikitamäel saime kutse edasi pidustustest osa võtta, aga siin jaotus meie seltskond kahte leeri – ühed, kes kartsid ja teised kes ei teadnud, mida karta. Võtsime suuna hoopis Värska poole ja imetlesime Põrnikate kokkutulekut Seto Muuseumis. Otsustasime Vene piiri siiski mitte ületada – Setumaal on parem. Selle nädalavahetuse tark lause: “Kus hakkab kruusatee, on Venemaad oodata.”

Sõitsime hoopis Põrguhauda otsima. Leidsime ja arutasime maailma asju – teemaks mäed ja nende veetlus (olime ju augu ääre peal). Põrguhaual vandusime ... seda seal muide tegelikult teha ei tohi, aga me ju linnast. Sellel olid omad tagajärjed, sest siis hakkasid telefonid helisema - ühele meist teatati, et Liibanonist on tulnud talle tähitud kiri, ning teine sai karmi käsu oma autoseltskonnale selgeks teha, et Timmo tallid on see koht, kuhu nad 20 minutiga tingimusteta ja vastuvaidlemiseta jõudma peavad. Säh sulle vaikust ja hingerahu! Aga küllakutse osas olime me eelnevalt juba ära otsustanud ja teatavasti ei tohi sealmaal "ei" öelda. Kuigi liikusime ju Põlva poole. Ärge ajage segi, mis on Setomaa ja mis on Põlvamaa, sest vastasel juhul solvad nii üht kui teist.

Nautisime siiski veel päikeseloojangut ja liikusime omas estraadirütmis edasi (see on romaaaantika...).

Ootasime Timmo tallidest tuttavaid hobuseid, aga ei, parklas olid vaid uuema aja kõige läikivamad suksud ja meile hakkas asi imelik tunduma... Peagi saime aru, et jõudsime sünnipäevale. Pidu oli tore ja laulda sai ja süüa sai ka. Timmo tallides on väga mugavad kappvoodid. Täpsemat kirjeldust küsi oma reisikonsultandilt.