Setod

Praeguste võru-seto murret või lõuna-eesti keelt kõnelevate inimeste esivanemad olid läänemeresoome idapoolsed hõimurahvad, kelle peamine levikuala paiknes I aastatuhandel Pihkva ja Peipsi järve mõlemal kaldal, Pihkva ning Peipsi järvest idas ja kagus, Velikaja jõe ümbruses. Arvatavasti on neid kroonikates kutsutud tšuudideks. Tšuudide maad läbisid mitmed suured vee- ja maismaa kaubateed, suuremad keskused olid Pihkva, Irboska, Rõuge. 9. sajandil asusid nende maadele varjaagide ehk viikingite kuningad. Tõenäoliselt osalesid tšuudid koos viikingitega aktiivselt Vana-Vene riigi loomisel, Kiievi vallutamisel, kaotades alates 11.–12. sajandist aegamööda oma maid ning mõjuvõimu. Vanast Tšuudimaast säilis selle Piusa jõe ja Irboska vaheline ala, tõenäoliselt säilitasid setod algupärasel kujul tšuudide kultuuri vaimse ning ainelise pärandiga.

Setode omakultuur on kujunenud kahe kultuuri, ida ja lääne kultuuri mõjuväljas (katõ ilma veere pääl). Ääreala seisund on andnud võimaluse lisaks mõlema kultuuri mõjutustele säilitada soome-ugri hõimudele algupäraseid kombeid. Säilinud on oma keel, elukombed, oskus valmistada erilisi toite, kaunid ja omapärased rahvariided.

Setode arv on teada 19. sajandi lõpust kuni 1934. aastani, mil neid rahvaloenduse järgi oli 15 000.
Eesti Vabariigi 2000. a. rahvaloenduse käigus setosid ei eristatud. Hinnanguliselt on setosid terves Eestis 10 000–13 000, sellest põlisel asualal umbes 3000–4000. 2003. aastal Vene Föderatsiooni alal läbiviidud rahvaloendusel määratles end setona ligi 100 inimest.