Setodest ja Setomaast

Eesti kaguosa rahvastiku etnilist ja kultuurilist arengut on oluliselt mõjutanud poliitilised sündmused, mille tõttu on setod isoleeritud oma hõimurahvastest. Lugedes Eesti ajalooõpikuid ja kirjutisi Eesti identiteedist (näiteks: Eesti identiteet ja iseseisvus, A.Bertricau, Avita 2001) ning ajaloost, märkame, et sealt puudub Setomaa.

Miks on Setomaa välja jäänud? Vastuse sellele küsimusele saame, kui vaatame tagasi ajalukku. Ühe rahva identiteet kujuneb just läbi ühise ajaloo, ühiste kan-natuste ja saatuse. Seto rahva ajalugu on olnud teist­sugune kui ülejäänud hõimurahvastel: ugalastel, virulas­tel, saarlastel, sakalastel, harjukatel. Setod kaotasid oma iseolemise juba 11. sajandi keskpaigas, kui Kiievi-Venemaa väed tungisid seto aladele ning jõudsid välja Dorpati alla. Setomaa jäi Vene mõjusfääri aastatuhandeks ja mõned alad on seda siiamaani. Seetõttu on setod välja kujunenud oma keele, kultuuri ja usuga rahvaks ja nende puhul ei saa rääkida eestlase identiteedist nii, nagu näiteks harjukate või saarlaste puhul.

Setode areng kulges idakiriku mõju all. Slaavlastest erineti suuresti. Tänu setode kokkuhoidmisele säilitati siiski väga palju iidset soome-ugrilikkust, võib-olla isegi rohkem kui ülejäänud Eesti aladel. On ju kõigile hästi teada senini elujõulised seto folkloor ja rahvatradit­sioonid. Peaaegu igas seto peres on kirst rahvariiete ja ehetega, mida kantakse pidulikel puhkudel.

Setode jaoks oli lootustandev 1920. aasta, kui moodus­tati Petseri maakond ja seto alad liideti Tartu rahulepingu järel tervikuna Eestimaaga. Tänu sellele aktiviseerus setode hariduslik ja kultuuriline tegevus. Toimusid esimesed Seto Kongressid, seto laulupeod, loodi Petserimaa Üliõpilaste selts. Hoobiks Setomaa ja seto kul­tuuri arengule said 1940. aasta sündmused ning järgnenud piirimuudatused. Eriti halvavalt mõjus setodele taasise­seisvunud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kontrolljoone sulgemine, mille tagajärjel esimest korda oma ajaloos ei pääse setod oma maal vabalt liikuma. Tõsiselt on häiritud põliste tavade ja kommete täitmine ning perekondlik ja hõimkondlik suhtlemine.

1997. aastal tegi Võro Instituut põhjaliku Setomaa rah­vastiku uuringu. Selle alusel võib öelda, et eesti kultuuri ja keele pealetung seto aladele on olnud edukas. Setod või ennast setoks tunnistajad on Setomaal jäämas vähemusse. 1997. aastal pidas Eesti Vabariigi halduse all oleval Setomaal ennast setoks 39% või pigem setoks 7% elanikest, mis teeb kokku 46% elanikest ehk alla poole. 1922. aastal pidas ennast setoks aga 72% elanikest. Eesti keele ja meele pealetung joonistub välja ka setomaalaste keelekasutusest. 1997. aastal käsutas pool elanikkonnast igapäevases suhtluses seto keelt ja 55% täitis kirikukombeid. Ärevamaks teeb aga asjaolu, et ainult viiendik 15-30-aastastest noortest tahab seto kultuuri ja keelt edasi kända.

1993. aastal taastati Seto Kongressi tegevus. See on Setomaa ja seto rahva esinduskogu. Seto Kongress arutab probleeme ja langetab otsuseid, mis puudutavad Setomaa kultuurilist, majanduslikku ja poliitilist arengut - nii seisab kirjas Seto Kongressi põhikorra esimeses punktis. Seto Kongress toimub korraliselt iga kolme aasta järel.

Viimane, viies kongress toimus 9. oktoobril 1999. aastal Värskas. Oma otsuste täideviimiseks ja teiste Setomaa probleemide lahendamiseks valiti 13-liikmeline Vanemate Kogu, mis tegutseb kuni järgmise kongressini.

Viimane Seto Kongress võttis vastu üheksa dokumenti, mis puudutavad setode elu nii siin kui sealpool kont­rolljoont, seto kultuuri säilimist ja arendamist, Setomaa haldusjaotust ning riigipiiri.

Tänane Seto Kongressi Vanemate Kogu, kel endal pole mingeid rahalisi ressursse, on püüdnud nimetatud otsu­seid oma võimete kohaselt ellu viia.

Pean väga olulisteks 18. veebruaril 2001 Meremäel toimunud Seto Kongressi Vanemate Kogu otsuseid. Vanemate Kogu arutas seto identiteediga seotud küsimusi - kes on setod ja mis saab neist haldusterritoriaalse refor­mi käigus. Lähtudes vähemusrahvuste kaitse raamkon­ventsioonist ja vähemusrahvuse kultuuri autonoomia seadusest otsustati:

Pöörduda Vanemate Kogu nimel kultuuriministri poole taotlusega algatada seto rahvusnimekirja koosta­mine, mis võimaldaks moodustada seto kultuuriomavalit-suse.

Otsustati algatada vähemusrahvuse kultuuri autonoomia seaduse muutmine, et kõrvuti saksa, juudi, vene ja rootsi rahvustega, kellel on õigus kultuuri autonoomiale ilma 3000 liikme piiranguta, oleks sama õigus ka setodel kui eesti põlisrahval.

Et käimasoleva haldusterritoriaalse reformi käi­gus võib muutuda omavalitsuste etniline koosseis ning tahtes säilitada ühtsena setode ajaloolist asumisala, otsus­tati toetada ühe Setomaa omavalitsuse moodustamist Mikitamäe, Meremäe ja Värska valla baasil. Eesti valdade sinna juurde liitmist peeti ohuks seto identiteedile. Ühe rahva eksisteerimine läheb väga problemaatiliseks, kui tal pole enam oma emamaad. Kui kaob Setomaa ja seto val­lad, siis on väga raske säilitada ka seto rahvust, kultuuri ning keelt. Seto valdade liitmine eesti valdadega kiirendab setode assimilatsiooniprotsessi, aga ilmselt sell­ine ongi "suureestlaste" soov.

Üks aas on seda ilusam, mida rohkem seal kasvab erinevaid lilli. Mis saab setodest: kas nad on määratud hävimisele nagu paljud teised väikerahvad või jätkub meil piisavalt elujõudu, et jääda kestma? Setode säilimisel on väga määrav sõna öelda Eesti riigil, sest setode kodumaa on Tartu rahu järgses Eesti Vabariigis. Setod on riigi järgi võttes eestlased, kuid rahvuse järgi eestimaalased. Eesti riik peab seto kultuuri ja traditsioonide ning asualade säilitamisel üles näitama head tahet - riigi kõhus on taga­da Eesti põlisrahvuste säilimine. Selleks peab riik jätku­valt kulutama oma vahendeid nii, nagu neid kulutatakse eesti kultuuri ja keele säilimise jaoks. Eesti peab jääma ilusaks aasaks!