Mida kogesime ja õppisime? Kõige tähtsam asi oli see, et setole ei tohi kunagi "ei" öelda. Seda õpetasid meile tõsise näoga võõrustajad. Proovisime esimest korda nende kodust märjukest, mida nad hansaks nimetavad ning see sai kuidagi ka meile "omaseks". Ai kui kibe see esimene suutäis oli - aga austusest võõrustajate vastu saime kõigega hakkama. Neid hansasid oli kahte sorti: esimene oli puhtast rukkist, teine oli rukkist, tammekoortest ja meest. Ringi käis üks tops, aga ikka põhjani ja pakkujale tagasi.
Ma suutsin õnneks meie võõrustajale, kes oli üks ütlemata kena meesterahvas, selgeks teha, et mulle on ka pool hea. Ta mõistis seda, aga alles üsna pika aja pärast. Hakkas isegi kahtlustama, et ega ma alaealine ei ole. Et kui oleksin, siis läheks siin kohe madinaks, kui ta mulle hansat pakub, sest naabrivalve pidavat neil tugev olema.
Me ärkasime Obinitsas ühes aidas (!) ja teadsime väga hästi, kuidas sinna jõudsime. Setude komme ongi ennast mitte deliiriumi juua, vaid ikka püsida täie mõistuse juures. Ja "ei" on võimalik ka konkreetset sõna kasutamata öelda.
Комментариев нет:
Отправить комментарий