Usk

Enne ristiusustamist olid setod (nagu ka teised läänemeresoome hõimud) paganausulised. Paganausku peegeldasid ohvrikivid ja raviva toimega allikad; iidse viljakusjumala Peko kuju, mida hoiti peidus ja millega seotud rituaalid olid meeste saladus. Kirikliku ja paganausuga on seotud laudsipedäjäd. Need on vanad männid, milleni kadunukene kanti kätel. Säilinud on usk loodusjõududesse ja esivanemate hingedesse.

Ristiusk õigeusu näol jõudis Setomaale 10.–13. sajandil, suurema hoo sai ristimine peale Petseri kloostri rajamist 15. sajandil.

Õigeusklikud setod peavad kiriklikke tavasid pühaks. Kirikupühade ajal tulevad kõik selle kandiga seotud inimesed esivanemate hingi mälestama. Hommikupoolikul toimub kirikus teenistus, millele järgneb ristikäik ümber kiriku. Pärast ollakse omaste haudadel, kuhu võetakse kaasa ka söök-jook. Haualt ei minda kunagi ära midagi endale suhu panemata ja midagi jäetakse ka hauale surnute hingede jaoks.

Teistest piirkondadest erinevad on matuse-, pulma- ja mitmete pühade kombed. Igas tares oli oma pühäsenulk (ikooninurk) pühapildi ja ikoonikattega, põrandal väike vaip, kus palvetamise ajal põlvitati. Loeti palve ja löödi risti ette. See oli vaikne nurk, kus lapsed ei tohtinud hullata, koht, kus inimene sai iseendaga olla.